See raamat on räigem versioon Hyeonseo Lee "Seitsme näoga tüdrukust". Kui erinevat laadi repressioonid ja näljahädad tulevad eelnevalt mainitud raamatust tuttavad ette, siis Hiina-kogemused on neis teostes väga erinevad. Siin teoses tulevad eriti selgelt esile Hiina ühelapsepoliitika (või pigem siis juba "ühepojapoliitika") järelmõjud: ripakil on miljoneid noori näljaseid mehi, kelle vajadusi kaetakse Põhja-Korea oripruutidega. See kadalipp, mida Yeonmi ja ta ema läbi elasid, on üks karmimaid 21. sajandi rahuaegseid kogemusi - ehk: kui kuuled, et inimõiguslased jälle "möllavad" Hiinas midagi, siis seda raamatut lugedes saad teada, kui väga asja pärast see "möllamine" on. Ja oleks siis, et Lõuna-Koreas ootaks saabujaid ees pudrumäed ja piimajõed. Võrreldes vana kodumaaga leidub natuke sedagi, kuid vaesed ajupestud põhjakorealased peavad oma uuel kodumaal õppima kiiresti selgeks kõik selle, mis näiteks meil Eestis tuli omandada Eesti taasiseseisvumise järel mitme hea aasta(kümne) jooksul. Tehnoloogilised erinevused, võimalus ja vastutus ise väikesemategi asjade üle otsustada või kriitiliselt mõelda, turumajandus... - täielik kultuurišokk!